Logistika mõiste, olemus ja üldkontseptsioon

Logistikakonspekt

 LOGISTIKA JA TRANSPORT/ÄRILOGISTIKA

1.  Logistika mõiste,  olemus  ja üldkontseptsioon

 

1992. aastal Stockholmis peetud Euroopa Logistika Assotsiatsiooni (European Logistics Association) rahvusvahelisel sümpoosionil märgiti, et  sõnal “logistika”  puudub tänapäeval üheselt aktsepteeritav tähendus. Logistikat     defineeritakse  erinevalt. Euroopa Standardiseerimis Komitee (European Committee of Standardization) peab logistikaks inimeste ja/või kaupade vedamise ja ladustamise kavandamist, korraldamist, kontrollimist ning kaasabi eesmärgiga saavutada süsteemne tulemus.

USA Logistika Juhtimise Nõukogu (U.S. Council of Logistics Management)  formuleerib logistikat tooraine, pool- ja lõpptoodete lähtepunktist tarbimispunkti vedamise, ladustamise ning sellega seotud info korraldamise  ja kontrollimisena, et rahuldada kliendi nõudmisi.

Kaupade ja teenuste  ajalis-ruumilist  kättesaadavust  ja nende hinda  on ikka kritiseeritud. Kui mõni  kaup  on tarbimiskohas  liiga kallis, siis arvatakse, et tootja soovib saada ülisuurt kasumit. Hoopis  harvemini   uuritakse  logistika   mõju toodete konkurentsieeliste suurendamisele või vähendamisele. Nii näiteks võimaldab jaotuslogistika  efektiivne korraldamine suurendada eksportkaupade konkurentsivõimet ja vastupidine tegevus võib olla üheks kohaliku turu kaitse instrument  importkaupade puhul.

Ühe  esimestest  logistikaalastest  artiklitest on kirjutanud  John Crowell 1901.aastal. Ta käsitles põllumajandussaaduste jaotuse hinda mõjutavaid tegureid USA-s. Artikkel ilmus valitsuse aruandes “Report of the Industrial Commission on the Distribution of Farm Products”. Hiljem, 1916. aastal arutles Arch Shaw logistika strateegiliste aspektide üle oma teoses  “An Approach to Business Problems”. Samal aastal esitles L.D.H.Weld oma kontseptsiooni turunduse kasulikkusest (aeg, koht ja nõudlus) ja jaotuskanalitest. 1922. aastal määratles Fred Clark logistika rolli turunduses. 1927. aastal sõnastati termini “logistika” tähendus  järgmiselt: On olemas kaks tähendust sõnale “kaupade jaotus”, mida tuleb üksteisest eristada. Esiteks: logistika  tähendab kaupade füüsilist jaotamist - transporti ja ladustamist. Teiseks: logistika  kirjeldab ka jaotuse seda osa, mida võib väljendada   sõnaga” turundus”.

Nende kirjutistega pandi alus tänapäevasele  logistika mõistmisele  ja  kaupade  ajalis-ruumiline kasulikkus seostati nende   omamise kasulikkusega.  1936aastal  uuris  USA teadlaste rühm kaupade jaotamiskulusid.  Selle  analüüsi tulemused avaldati artiklis  “Does distribution cost too much?” Uurijad ei kahelnud, vastates küsimusele jaatavalt. Lükates ümber ettekujutuse liiga suurtest kasumitest, leidsid uurijad, et põhjus on hoopis selles, et jaotus töötab ebaefektiivselt ja olukorra parandamiseks on olemas  suurepäraseid võimalusi. Pakuti välja ka  konkreetseid abinõusid, nagu   kooperatiivsete hankeorganisatsioonide arendamine, kompetentsuse tõstmine, edumeelsem aruandlussüsteem, diferentseeritum hinnakujundus, karmid konkurentsiseadustik ja  tarbijate teadlikkuse tõstmine. Nimetatud ideedest on paljugi realiseerunud ja tulemuseks on  olulised struktuurimuutused kaubanduses. 1950.aastal leidis uus jaotuslogistika käsitlus  kajastamist turunduse kontseptsioonides kui parema klienditeeninduse võimalus.

1962. aastal kirjutas Peter Drucker jaotusese kohta  artikli pealkirjaga “The economy’s dark continent”. Pealkirja ja kogu artikli mõte oli selles, et tolleaegsed juhid ei teadnud  logistika pakutavaid kasumi teenimise võimalusi või ei  pööranud  neile tähelepanu.

P. Drucker tõdes, et füüsiline kaupade jaotus on tänapäeva majanduses olulisim. See on majandusvaldkond, kus oskusliku  juhtimisega on võimalik saavutada suurt efekti, kuid siiani on tegemist suuresti avastamata alaga (Christopher,1998).

Venemaa majandusteadlase, professor B. K. Plotkini järgi on logistika teaduslik distsipliin voogude (info-, materjali- ja rahavoogude) juhtimisest süsteemides.

Logistika ülesandeks on juhtida, integreerida ja optimeerida info-, materjali- ja rahavoogudega seotud protsesse ettevõttes ja  tarneahelas, kohandada tootmine ja pakkumine nõudlusega, tagada tarbijale ajalis-ruumiline kasulikkus ja firmale maksimaalne rentaablus ning likviidsus.

Logistika on interdistsiplinaarne valdkond, mis hõlmab majanduslike, matemaatiliste, tehnilis-tehnoloogiliste, psühholoogiliste,  ökoloogiliste ja juhtimisülesannete  lahendamist.

Logistika rakendusala on  alates Aleksander Suure vallutusretkedest kuni tänapäevani  olnud militaarvaldkond, sest ilma logistika põhimõtete rakendamiseta ei ole sõjategevuses võimalik edu saavutada. Sõjalise edu tagab relvajõudude  logistiline valmisolek, sest armee on täpselt ja rangelt organiseeritud struktuur, kus individuaalsed ja grupihuvid on allutatud kogu süsteemile. Tänapäeval annab Pentagon USA ülikoolidele materiaalset ja metoodilist abi. See on seaduspärane, sest logistika kui ärikorralduse instrument ja teadusharu hakkas tsiviilelus  tänapäevases tähenduses formeeruma 1950 aastatel  eelkõige USA-s. Teise maailmasõja militaarlogistika kogemused leidsid kasutamist ärielus 10 –15 aastat hiljem.

Teise  maailmasõja järel oli tüüpiline tootjate turg, millega kaasnes reservide otsimine tootmises. Tollal formuleeriti tulevase logistikakontseptsiooni eeldused:

varude ja transpordikulude kasv jaotusprotsessis,

transporditariifide tõus,

militaarlogistika teooria ja praktika areng,

turundus kontseptsiooni tekkimine ja kiire areng.

Logistika ülesandeks on käsitleda vaadeldavat süsteemi kogu tema keerukuses ja mitmekesisuses. Suurte süsteemide (sotsiaal-majanduslike ja inimene–masin –  süsteemide) uurimisel lähtutakse logistikas süsteemsest käsitlusest, mille eripära on jälgitava objekti kui terviku uurimine allstruktuuride seoste ja nende muutuste  kaudu.

Logistika, strateegiline turundus, tarneahela juhtimine ja strateegiline juhtimine  on tegevusvaldkonnad, mis  on omavahel tihedalt seotud. Nende valdkondade teadlastel on mõningaid eriarvamusi  logistika, strateegilise turunduse, tarneahela ja strateegilise juhtimise seostest ja mõistemahust. Äri ja akadeemilistest institutsioonidest  koosneva globaalse tarneahela juhtimise foorumi (The Global Supplay  Chain Forum),  seisukohtade põhjal on tarneahelat defineerinud järgnevalt: 

Tarneahela juhtimine  on   ettevõtluse  traditsiooniliste  protsesside ja  tegevuste   koordineerimine   lõpptarbijast kuni  tarneahela alguseni ( tarnijani), et tagada   toodete, teenuste  ja informatsiooni väärtuseline kasulikkus   kliendi või aktsionäri  seisukohast   ja täiustada tarneahelat kui tervikut.

Sellest johtuvalt  saab väita, et tarneahela (Supplay Chain Management) juhtimine eeldab logistikast laiaulatuslikumat integreerumist  väljaspoole ettevõtte piire. Näiteks uute toodete ja  teenuste arendus on objekt, kuhu on kaasatud sellised tegevused nagu tootearendus, tootmine, logistika ja turundus. Õigeaegne tarnijate lülitamine tootearendusse ja teistesse tarneahela protsessidesse on niisama oluline nagu toodete turundusmeetmestiku kavandamine. Tarneahela juhtimine tähendab lisandväärtust loovate äritegevuste integreerumist kogu tarneahela ulatuses, suurendamaks klientide rahulolu.

  Termini “Tarneahela juhtimine” võtsid esimesena kasutusele juhtimiskonsultandid Oliver ja Webber 1980.aastate  algul. Tarneahela juhtimise teooria on noor ning seetõttu on palju erinevaid mõistete tõlgendusi: tarneahela juhtimine kui lähenemisviis, ärifilosoofia, tehnika, tulevikuvisioon. Logistika orienteerub tarneahela osale,  mis ühendab firmat tema otseste klientide  ja tarnijatega.  Logistika vahenditeks on transport, tootmise juhtimine, ladustamine ja informatsioon.

Logistika rõhutab funktsionaalset (tegevuse) integratsiooni, nagu tootmisvõimsuse ja valmistoodangu laoseisu omavahelist tasakaalustamist  tulenevalt  ettevõtte tootmisrütmist ja toodete  nõudlusest. Tavaliselt ei tegele  logistika teiste firmade tegutsemisotsustega, kuid on ka vastupidiseid näiteid.

Seoses arusaamise muutusega tarneahela juhtimisest ja logistikast , muudeti 1998. aasta oktoobris seni kehtinud  logistika definitsiooni. Uus definitsioon toetub eelkõige  seisukohale, et logistika on tarneahela osa. USA Logistika Juhtimise Nõukogu määratluse järgi on logistika     tarneahela osa, kus osategevuste  efektiivne planeerimine, teostamine ja kontroll, mis hõlmab   kaupade  liikumist   ja ladustamist  ja  sellega seotud teenuste ning  informatsiooni voogude juhtimist tarnepunktist   lõpptarbijani  täitmaks klientide nõudmisi.

Selline lähenemine logistikale tuleneb  vajadusest käsitleda tarnijaid  tarneahela algpunkti kontekstis  ja tooteid või teenuseid  väljaspool tarbimiskohta.  Nii näiteks on protsessorite tootja “Intel”  saavutanud arvutitootjatega kokkuleppe, et arvutile paigaldatakse teatis “Intel inside”. Arvutite tootjad on kõige enam integreerunud  osatoodete tarnijatega ja sisuliselt töötavad integreeritud  tarneahelas.  Seega põhineb selline arusaam  viimase kümnendi kahel olulisel muutusel turunduse ja logistika  valdkonnas:

1. tootjakeskne turg on  muutunud ostjakeskseks turuks
2. toodete ja teenuste konkurents on osaliselt asendunud   globaalsete tarneahelate konkurentsiga

2. Logistikasüsteem

Logistikasüsteem on logistilisi funktsioone (hankimine, tootmine, vedamine, ladustamine, pakendamine jne) täitev ja turu muutustele reageeriv tervik, mille peamisteks eesmärkideks on kaupade ajalis- ruumilise ja väärtuselise kasulikkuse suurendamine ja tarbijate rahuolu tõstmine. Kokkuvõtlikult võib tootmise, transpordi, turunduse  ja logistika rolli kohta tõdeda, et tootmine annab kaubale vormilise, transport ruumilise, turundus omamise ning    logistika ajalis-ruumilise ja väärtuselise kasulikkuse  tarbija aspektist vaadatuna.

Logistikasüsteemide   projekteerimine   hõlmab

arengueesmärkide püstitamist;

eesmärkide saavutamiseks vajalike ülesannete kindlaksmääramist jälgitavate objektide ja neid mõjutavate tegurite  seoste kaudu.

 

Logistikas rakendatakse objekti uurimisel analüüsi ja sünteesi. Süsteemi analüüs võimaldab välja selgitada kõige olulisemad faktorid, nende iseärasused ja seosed, samuti hinnata nende mõju uuritavale  väljundile.

Süntees toimub formaliseeritud mudeli väljatöötamise käigus.  Logistilise käsitluse sisu  moodustavad:

süsteemsus,

terviklikkus,

kogukulude optimeeritus.

Logistika  ülesandeks  praegusajal  on käsitleda  kompleksselt  kõiki ringluse etappe: hanget,  tootmist,  ladustamist, füüsilist jaotust,  transportimist, nõudlust, tarbimist.

Logistika integreerib hanke, tootmise, jaotamise ja veo ühtseks tervikuks ja see muudab olemuslikult efektiivsuse hindamise kriteeriume vaadeldavas majandussüsteemis (Coyle jt., 1996).

Logistikat saab käsitleda kui

• süsteemset mõtlemisviisi, mille puhul  komplekselt, vastastikust mõju ja põhjuse-tagajärje seoseid jälgitakse ning analüüsitakse kompleksselt kui   eesmärki  mõjutavaid tegureid,
• juhtimisfunktsiooni, mis integreerib ja koordineerib  olulised juhtimisfunktsioonid,
• teadust, mille ülesandeks on süstematiseerida logistika praktilised kogemused ja välja töötada valdkonna teoreetilised alused: kontseptsioonid, paradigmad, meetodid, põhiprintsiibid, mudelid jne.

 

Turundusliku  tootmiskontseptsiooni valitsemise ajal oli maailmamajanduse juhtmõtteks see, et pakkumine loob ise endale nõudluse. Tol perioodil ei pööratud olulist tähelepanu toodete ja teenuste turustamisele, kuna tootmise põhitähelepanu oli suunatud esmatarbekaupadele (toit, riietus, eluase), tarbijatel oli vähe raha ja nad ostsid kättesaadavaid kaupu, pealegi polnud veel rakendatud masstootmist laiade rahvahulkade vajaduste rahuldamiseks. (Vihalem,1997). Tootmiskeskse mõtteviisi perioodil nähti majandustegevuse hoogustamise peamist võimalust tootmistehnoloogia täiustamises ning jaotuslogistika arendamises. Peamiseks teguriks jaotuskulude vähendamisel sai transporditehnikat iseloomustavate näitajate  kiire kasv. Nii näiteks viiekordistus aastatel 1950–1960 puiduveo autode kandejõud ning poolhaagise leiutamist võib veel tänapäevalgi pidada kaubaveo tõhustamise suurimaks üksikvahendiks.

1970 aastatel koondus turunduse l tähelepanu turunduskontseptsioonile, mille kohaselt tootmine ja turustamine kohandatakse võimalikult tõhusalt ostja vajaduste ja hinnangutega. Tol perioodil elavnes logistiliste tegevuste integreerimine hanke- ja jaotuslogistikaks. Logistika arendamise kiirendamist soodustasid järgmised tegurid:

tarbijate nõudluse muutus,

ringluskulude surve tootmiskuludele,

infotehnoloogia areng,

muutused varude formeerumise strateegias,

militaarkogemuste mõju.

 

Infotehnoloogia  laialdane  kasutamine võimaldas  kogu logistilise protsessi  jälgimist  ja analüüsi ning see omakorda lõi aluse logistika juhtimise tõhustamiseks. Infotehnoloogia kasutamine muutis senist arusaama ladustamisest, sest arvati, et varud võimaldavad  häireteta tootmist ja selleks on vaja piisavat laopinda ja laoseadmeid. Paraku jõuti varsti arusaamisele, et ülemäärased kaubavarud nõuavad   lisakapitali (seovad kapitali) ning nad varjavad häireid tekitavaid protsesse, võimsuste kooskõlastamatust, mitteküllaldast paindlikkust, praaki, tarnija  usaldamatust.

Aastatel 1977–1980 tõusis toornafta hind maailmaturul neli korda. Sellega kaasnes inflatsioon ja tootmise langus. Päevakorrale kerkis toodangu materjali- ja energiamahukuse vähendamine.1980–1990 aastatel  toimus nn. logistika renessansi periood, mida iseloomustab tellijakeskne toodang ning piisav toodete saadavus ja lai valik. 1980 aastatel  konstateeriti, et on alanud hanke- ja jaotuslogistika integreerumine ühtseks protsessiks (joonis 3.1).

Sellel perioodil toimusid maailma majanduses olulised muutused, mida seletatakse logistika fenomeniga. Muutusteks olid infotehnoloogia revolutsioon ja personaalarvutite juurutamine, turu globaliseerumine, muutused majanduse infrastruktuuri riiklikul reguleerimisel, kvaliteedijuhtimise   (total quality management) laialdane levik, partnerluse ja strateegiliste liitude kasv, ärikorralduse struktuursed muutused.

Joonis 1. Logistika evolutsioon

 

Logistika eelised ilmnevad täiel määral üksnes integreeritud logistikaahela  funktsioneerimisel (joonis 2). Arvatavasti saab 21 sajandi esimesel kümnendil  iga eduka ettevõtte äriplaani ja strateegia võtmesõnaks logistika. Tootmise põhiressursiks on aeg ning võistlus ajaga on võistlus logistika alal. Logistika annab kaubale ajalis-ruumilise kasulikkuse ja konkurentsieelise.  Investeerimine uutesse toodetesse ja tipptehnoloogiasse muutub üksnes logistika rakendamisel tööviljakuse tõusu, kulutuste vähendamise ja uute turgude hõivamise põhiteguriks.

Joonis 2. Logistikaahela skeem

Logistikaga saab mõjutada ettevõtte strateegiat ja luua firmale uusi konkurentsieeliseid turul. Uuringud näitavad, et tellimuste töötlemise, ladustamise, varude juhtimise, transportimise jm. logistilised kulud võivad  hõlmata lõpptoote hinnast kuni 70%. Samas viitab kulude järjepidev kasv ja suur osakaal lõpptoodete hinnas nende vähendamise piiratud võimalustele.

Logistika rakendamine hankes, tootmises ja füüsilises jaotuses võimaldab teha vähemaga rohkem s.o

vähendada (optimeerida)  varude suurust,

lühendada kaupade kohaletoimetamise aega,

minimeerida ettevõtte ja tarneahela kogukulusid,

lühendada seadmete seisuaega,

vähendada tegevusi, mis ei lisa väärtust,

tõsta nii  toote  kui ka teenuse kvaliteeti,

suurendada transpordivahendite lastitavust,

tõsta rajatiste ja seadmete tootlikkust ja efektiivsust .

Ameeriklased (P. Convers ja P. Drucker)  näevad logistikas kulude vähendamise viimast piiri .

Euroopa Tööstuse Assotsiatsiooni  väitel on võimalik logistika abil vähendada varusid 30–70%. Sisemajanduse kogutoodangu  märkimisväärse komponendina (USA-s üle 20%, Eestis üle 10% ) mõjutab logistika  ressursside ja kapitali ringlust, tootlikkust, inflatsiooni- ja intressimäära, hinda, väliskaubandusbilanssi jm. makromajanduslikke näitajaid.

Logistika rolli suurendavad:

toodete eluea lühenemine(ajateguri  tähtsus suureneb),

kaupade sortimendi laienemine(keerulisemad konsolideerimis- ja jaotusskeemid),

spetsialiseerumine,

konkurentsi kasv (vajadus saavutada konkurentsieelis),

hindade järjepidev kasv (vajadus vähendada kulusid).

Varude optimeerimise tähtsust põhjendatakse sellega,  et

• logistiliste kulude struktuuris hõlmavad varudega seotud kulud kuni 50% ( siia arvatakse ka juhtimis–, kaupade riknemise ja kadudega seotud kulud )
• paljudes firmades on suur osa käibekapitalist seotud varudega 10–50% firma aktivatest

Tootmises moodustavad varudega seotud kulud 25–30% kogukuludest. Logistika võimaldab varusid vähendada eesmärgikompromisside, optimeerimise, tegevuste kooskõlastamise, töökindluse jms. tagamise kaudu (joonis 3.3). Ajakulu (tänapäeval kulutatakse arenenud tururiikides lõpptoote valmistamisele keskmiselt 2%, ülejäänud 98% aga logistilistele operatsioonidele )vähendamine logistika abil kiirendab omakorda kapitali ringlust.

Transpordikulusid saab logistikas säästa  saavutatakse logistikas veomarsruutide ja –graafikute optimeerimisega, tühisõitude vähendamisega, veoühikute standardiseerimisega (nt konteiner), veoga seotud tegevuste koordineerimisega jne.

 

 

Joonis  3 Logistika võimalik mõju kasumile.

Logistika üldkontseptsiooni sisuks on alljärgnevate printsiipide rakendamine majandustegevuses:

uuritavate objektide käsitlemine ühtse süsteemina, et paremini jälgida ja analüüsida nende omadusi ning sõltuvusseoseid,

kompromisside otsimine eesmärkides ja kuludes, et saavutada maksimaalne efektiivsus,

protsesside modelleerimine, et tagada  optimaalne operatsioonide kulg,

vahendite (veokid, pakendid ja keskkond) ja nõuete(kvaliteet) standardiseerimine, et vähendada kulusid ja lihtsustada majandusintegratsiooni,

eri riikide seadusandluse dereguleerimine ja harmoniseerimine, et kõrvaldada majandustõkked, soodustada koostööd ja vähendada tehingukulusid,

tehnoloogiliste protsesside humaniseerimine: ergonoomika, hüviste, koolituse jms. kaudu  personali teadmiste, oskuste ja efektiivsuse tõstmine,

muutustega kiire kohanemisevõime: kvantitatiivse ja kvalitatiivse paindlikkuse tagamine, et efektiivsemalt rahuldada kliendi nõudmisi,

strateegiliste prioriteetide järjepidev uuendamine (kogukulude minimiseerimine           kvaliteedi tõstmine   firmaväliste kompromisside otsimine ),

kõikide kulude üheaegne arvestamine kogu logistilise süsteemi(tarneahela) ulatuses, et saavutada minimaalsed kogukulud.

Logistika käsitleb vaadeldavat objekti kogu tema keerukuses ja mitmekesisuses. Logistika hõlmab majandussüsteemide projekteerimine  arengueesmärkide püstitamist ja ülesannete ning  vahendite kindlaksmääramist jälgitavate objektide ja neid mõjutavate faktorite seoste kaudu s.o. arvestades piiranguid.

Süsteemi analüüs võimaldab välja selgitada kõige olulisemad faktorid, nende iseärasused ja seosed, samuti hinnata nende mõju uuritavale süsteemile.

Süntees toimub formaliseeritud mudeli väljatöötamise käigus.

3. Hankelogistika

Hankelogistika eesmärk on õige koguse ja sortimendiga ning parima hinna ja kvaliteedi suhtega   vajalike materjalide toimetamine tootmis- või töötlemispaika õigel ajal  väikseimate kogukulude ja suurima kasumiga.

Hankelogistika eesmärgid on tihedalt seotud organisatsiooni üldstrateegiliste eesmärkidega

(nt rentaabluse ja konkurentsivõime tõstmisega), samas tuleb leida kompromiss tarnijate eesmärkidega. Näiteks   “Just–in–Time”  süsteemide rakendamise  eeltingimus  firmas on pikaajaliste lepingute sõlmimine usaldusväärsete ja professionaalsete tarnijatega. Hankelogistika juhtimine hõlmab organisatsiooni (logistikasüsteemi ), sellega seotud personali, tarnijate ja teiste koostööpartnerite tegevuste integreeritud planeerimist, organiseerimist motiveerimist, koordineerimist ning kontrollimist. Samas toetub hankelogistika juhtimise strateegia materjalituru analüüsile, määratleb prioriteedid ja koordineerib oma tegevused finantside  ja operatsioonide

juhtimisega (joonis 4 ).

Lääneriikide ostuprotsessi praktikas on välja töötatud üldised reeglid, mis mitte üksnes ei kergenda suhete korraldamist ja reguleeimist tarnijate ja pankadega, vaid lihtsustavad tootmise organiseerimist ning loovad tingimused turukonkurentsis ellujäämiseks.  Suhetes tarnijatega soovitatakse järgide järgmisi põhimõtteid:

1. Tarnijatega tuleb käituda nagu firma klientidega (tarnija on kuningas).
2. Tuleb rõhutada ning töös järgida kummagi poole ühiseid huvisid.
3. Tuleb tutvustada tarnijale oma eesmärke ja ülesandeid ning olla kursis tema ärioperatsioonidega.
4. Tuleb täita endale võetud kohustusi.
5. Hoida võimaluse korral stabiilseid kontakte ärisfääris.

 

Hanketuru uuringu etapid:

1. Turu hetkeseisu analüüs.
2. Turu konjuktuuri muutumise dünaamika.
3. Turu muutumise prognoos.